Meie unistus Dukiboos on, et me suudaks hoida rahvariiete tähendust elus ning muuta need uuesti oluliseks ja atraktiivseks osaks inimeste igapäevaelus, just nii nagu nad kunagi olid. Rahva Riie, ei midagi vähemat ega rohkemat – lihtsalt, riie mida rahvas kannab, ja mis lisandväärtusena läbi värvidemängu ja mustrite näitab kuuluvust mingisse kogukonda. See tundub ju olevat moes – dressipluused millel suurelt ees kiri VIIMSI või LASNAMÄE, välismaa ülikoolide pusad COLUMBIA UNIVERSITY jne. Miks rahvariide triibustik on meie rõivastele ilmuma endiselt nii visa?

​

Dukiboo algusaegadel oli meie fookus pigem lihtsalt sellel kuidas teha lastele rahvariide kandmist mugavamaks. Lapsel oli probleem - ebamugav kanda, ja see sai lahendatud. Aga kuhu siis edasi? Rahvariided on ju nii-nii ilusad, meile kõigile nad meeldivad. Me paneme neid armsaid mustreid kingikottidele, kruusidele, trükime särkidele, märkmikele, pastakatele. Läheme välismaale ja võtame ilmtingimata kingiks kaasa mingi meene kus peal rukkilill või kaheksakand. Ja ometi, ei kohta just iga päev rahvariide seelikus prouat Selveris leiba ostmas... miks see nii on? Mis teie arvate? Kui rahvusmustreid liiga palju kasutada ja riideid n.ö. kopeerida (nagu meie seda oleme teinud), kas ei muutu see n.ö. „ersatsiks“? Mis oleks piisavalt diskreetne, „õige“ ja ajalugu austav viis seda vahel võimatuna näivat ülesannet teostada?

​

Originaal rahvariided mille valmistamisel on kasutatud traditsioonilisi käsitöövõtteid on kaaaalllid, väga kallid. Igas mõttes . Ka meie Dukiboos armastame rahvariideid, väga, kuigi valmistame „koopiaid“. Püüame olla seejuures võimalikult diskreetsed ja austavad ajalooliste mustrite ja värvide suhtes, samas lisades väheke vunki ja tänapäevasust, et ikkagi oleks „äge“ ja lapsed neid kanda tahaks. See on meile omane väike vaikne viis panustada rahvuskultuuri säilimisse ja populariseerimisse. Algab ju kõik lastest, kui nemad teavad kust me tuleme ja mis tähendust need värvid ja motiivid kannavad kasvavad neist teadlikud ja uhked noored, kes oskavad hinnata oma juuri ning viia edasi meie kultuuri ja traditsioone ka tulevikus.